Lääne Elu 2.juuni 2026 07:30
Endrik Raun.
Karud pildistanud: Valeri Štšerbatõh, Läänemaa
Eesti ei peaks suurkiskjate ohjamisel lähtuma abstraktsest Euroopa keskmisest ega ainult liigi bioloogilisest miinimumist. Tuleb hinnata, milline on meie olukord: millised on meie traditsioonid, kui palju on sobivaid elupaiku, kui palju on saakloomi, kui suur on kiskjakahju, milline on piirkondlik konfliktitase, kui palju kiskjaid suudab taluda meie maaelu ja millal hakkab kiskjate rohkus kahjustama teisi õigustatud huve.
Euroopa Liidu õigus ja Euroopa Kohtu praktika oleks justkui liikmesriigid suurkiskjate ohjamisel otsustusruumist täielikult ilma jätnud.Tegelik pilt on nüansirikkam.
Vaatame hundi näitel. Pärast hundi kaitsestaatuse muutmist on Euroopa Nõukogu rõhutanud, et hundi liigutamine rangelt kaitstud liigist kaitstud liigiks annab liikmesriikidele rohkem paindlikkust hundipopulatsioonide majandamisel, kuigi soodne kaitsestaatus tuleb endiselt tagada.
Huntide arvukus Euroopas on kümne aastaga peaaegu kahekordistunud ning sellega on kaasnenud sotsiaalmajanduslikud konfliktid ja kahjud karjakasvatusele. Aga kas Eesti peaks ootama karu ja ilvest puudutavais küsimustes samamoodi nagu hundi puhul, kuni Euroopa jõuab oma „keskmise arvukusega” meile järele, ja hakkama alles siis tegutsema?
See on tähtis lähtekoht: EL ei ole pannud liikmesriikidele kohustust hoida suurkiskjate arvukust võimalikult suurena. Kohustus on tagada liigi pikaajaline elujõulisus ja soodne seisund, kuid selle piires peab jääma liikmesriigile otsustusruum, kuidas arvestada kohalikke olusid, jahimajandust, kahjustusi, elupaiku, saakloomade arvukust ja ühiskondlikku taluvust.
Kohtuasjades keskendutakse peamiselt küsimusele, kas küttimisotsused on olnud piisavalt põhjendatud ja liigi „soodne seisund” pole tõendatud. Aga kus on Eesti suurkiskjate tegelik taluvuspiir? Kui keskkonnaorganisatsioonid väidavad, et hundi, karu või ilvese seisund on „ebasoodne” või „ohualdis”, siis peaks kohtus järgnema küsimus: kas see arvamus on tõendatud ja võrreldes millega? Kas eesmärk on 300, 1000, 1500 või 2000 karu?
Kas Eesti metsa-, põllumajandus- ja jahindusmaastik mahutab samaaegselt kasvavad hundi-, karu- ja ilvesepopulatsioonid ning tagavad tugevad põdra-, metskitse-, hirve- ja metsseaasurkonnad? Need ei ole emotsionaalsed, vaid sisulised ohjamisküsimused.
Looduskaitselises arutelus kiputakse soodsat seisundit käsitlema nii, nagu see tähendaks võimalikult suurt populatsiooni. Tegelikult tähendab soodne seisund liigi pikaajalist elujõulisust, levila säilimist ja piisavat elupaika. See ei tähenda, et ühiskond peaks taluma piiramatut arvukuse kasvu või loobuma kiskjate aktiivsest ohjamisest.
Euroopa Komisjoni enda suurkiskjate platvorm rõhutab, et konfliktid on tugevalt piirkondlikud. Kohalik geograafia, majanduslik tegevus ja sotsiaalsed olud kujundavad seda, kuidas inimesed suurkiskjatega koos elavad. Komisjon märgib ka, et riiklik statistika ei pruugi näidata piirkondlike konfliktide tegelikku teravust. Veel tähtsam: sama Euroopa Komisjoni materjal ütleb, et hundikahju ei sõltu ainult huntide arvust.
Kahjude seos on keeruline ning sõltub muu hulgas loodusliku saagi olemasolust, maastikust ja kaitsemeetmete kasutamisest. Samuti erinevad kahjude tihedus ja murdmiste arv oluliselt riikide ja piirkondade vahel.
See toetab just seda mõtet, et Eesti otsused ei saa tugineda ainult ühele Euroopa tasandi loosungile. Vajalik on Eesti-sisene ruumiline analüüs: kus on hundi- või karukahjud, kus on looduslik saak ilvese tõttu vähenenud, kus on kiskjate surve karjakasvatusele või jahimajandusele ebaproportsionaalne, kus on sotsiaalne taluvus ammendumas. Peame olema operatiivsed ja paindlikud.
Iga populatsiooni puhul tuleks eristada vähemalt kolme kandevõimet.Esiteks ökoloogiline kandevõime: kui palju hunte, karusid või ilveseid mahub Eesti loodusesse, arvestades elupaiku, liikide arvukust.
Teiseks toidubaasi kandevõime: kui palju suurkiskjaid suudab Eesti metsloomastik toita nii, et surve põdrale, metskitsele, metsseale jt ei muutuks piirkonniti ebamõistlikuks.
Kolmandaks sotsiaalne kandevõime: kui palju suurkiskjaid suudab ühiskond tegelikult taluda, ilma et suureneks salaküttimine, väheneks jahimeeste valmisolek seiret teha, paisuks vastandumine. Just kolmas mõõde kipub kohtuvaidlustes jääma kõige nõrgemaks, sest seda on keerulisem tõendada. Aga see ei tähenda, et see oleks vähetähtis.
Kui keskkonnaameti otsused kohtus ei püsi, ei peaks järeldus olema, et küttida ei ole vaja. Õigem järeldus on, et otsuste metoodika peab olema tugevam. Eesti vajab suurkiskjate ohjamisel selget ja avalikult arusaadavat mudelit, mis ühendab vähemalt järgmised andmed: DNA- ja seireandmed, kahjustuste ruumiline paiknemine, saakloomade arvukus ja dünaamika, loodusliku toidubaasi muutused, ennetusmeetmete tegelik kasutus ja tõhusus karjakasvatuses, piirkondlik sotsiaalne taluvus, piiriülene liikumine jms.
Selline mudel võimaldaks otsustada mitte ainult seda, kas liik on „soodsas” või „ebasoodsas” seisundis, vaid sedagi, milline arvukus on Eestis mõistlik, talutav ja jätkusuutlik. Iga inimene peaks aru saama, et kui näiteks praegu kehtiva määruse järgi kütime aastas mõne karu konkreetses kahjustuspiirkonnas, siis see arvukust ei reguleeri. On vaja paremat lahendust ja selgemat eesmärki.
Praegu jääb sageli mulje, et vaieldakse kahe äärmuse vahel. Üks pool ütleb, et iga küttimine ohustab liiki. Teine pool ütleb, et kiskjaid on liiga palju. Mõlemad väited võivad olla piirkonniti kas õiged või valed. Ilma ruumilise, ökoloogilise ja sotsiaalse kandevõime analüüsita jääbki debatt loosunglikuks.